Skalaarenergia, Kvantteadus, Bioenergeetika, Nanotehnoloogia, Masaru Emoto.
   
 
 
RUS
 
   
 
Vesi, meie elu põhi element
 
On üldteada fakt, et meie keha koosneb peamiselt veest, täpsemalt :
• 90 % sünnihetkel
• 75 % täiskasvanuna
• 65 % pärast 75 aasta vanust
 
Kvantripatsi otsene toime on suunatud veele ja tänu sellele ka inimese rakkudele.
 
 
Veel on unikaalne omadus mida ühelgi teisel looduses oleval vedelikult ei ole: vee molekulidel on võime
  organiseeruda ehk koguneda kokku klastritesse. Molekulide organiseerumine ja nende ruumiline jagunemine
  klastris sõltub omakorda „kokkupuudetest“ mida vesi kogeb.
   
 
   
  Näiteks: kui vesi on saastatud elavhõbedaga, siis keemiline saastatus toimub elavhõbeda molekulide
  kaasamisega veeklastritesse. Sellise keemilise reostatuse tulemusena vee molekulide ruumiline paigutus
  kobarates muutub.
  Ent, kui me peaksime elavhõbeda keemilise protsessi tulemusena veest väljutama, siis vee molekulide
  ruumiline paigutus (nüüdseks puhastunud vee klastrites) jääb samaks kui enne puhastamist–see tähendab,
  et jääb mulje, nagu ta oleks endiselt seal koos elavhõbedaga.
   
  Vee ruumiline paigutus sõltub:
   
  Keemilistest seostest/sidemetest ( reostatus!)
  Elektromagnetilistest lainetest (looduslikest ja kunstlikud/inimese põhjustatud)
  Skalaarenergiast
   
  Näiteks, võttes puhta allikavee, me näeme, et vee molekulidel on ebaregulaarne paigutus klastris.
  Kui me aga mõjutame seda vett elektromagnetilise väljaga (näiteks kasutame elektrivoolu), siis märkame,
  et vee molekulid paigutuvad ümber.
  Nad on omaks võtnud teistsuguse ruumilise struktuuri. Muutmata keemilist valemit me näeme, et
  molekulide erinevad ruumilised asukohad klastrites on võimalikud. Läbi nende erinevate molekulide
  asukohtade käitub ka vesi teistviisi, tal on teistsugused omadused.
  Sealjuures on üllatav, et molekulide järjestus järgib loogilist binaarset süsteemi,samamoodi nagu arvutidki.
  Vesi salvestab informatsiooni oma maatriksisse!
   
  Tänu muutustele molekulide ruumilises paigutuses klastrites, sisaldab vesi informatsiooni keemilise aine
  ja ka füüsiliste tegurite kokkupuudetest.
   
 
   
  Prantsuse professor Jacques Benveniste avaldas 1988 aastal tuntud teadusajakirjas „Nature“ uurimistöö,
  mis andis maailmale sellise mõiste nagu „vee mälu“. Saades sel ajal halvustuse osaliseks, peetakse
  teda tänapäeval väljateenitult selle nähtuse avastajaks ja seda teaduslikku saavutust on nüüdseks
  tunnustanud mitmed prominentsed teadlased nagu nt. Prof. Luc Montagnier.
  Tema tööd on edasi arendanud ja lähemalt käsitlenud Dr. Masaru Emoto.
   
  Dr. Masaru Emoto on avaldanud mitmeid töid ja uurimusi veest. Samuti viib ta läbi vastavaid seminare.
   
 
   
  Kvantripatsiga laetud vesi taastab vee algse molekulaarstuktuuri, mistõttu kiireneb ainevahetus,
  suureneb vere hapnikusisaldus, keha vabaneb jääkainetest kiiremini ja paraneb üleüldine heaolutunne.
   
  Lihtsaim viis elustada kraanivett enne joomist on tekitada joogiklaasi veekeeris. Vesi kaotab elujõu
  liikudes mööda torustikke, mis muudavad suunda 90 kraadiste nurkadega. Looduses ei esine sellist
  liikumist. Et taastada vee elujõud, võiks lusikaga enne joomist tekitada joogiklaasi veekeerise.